Hans Magnus Enzensberger "Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht" (LR 2015, 42 lk, tlk Maarja Kangro). Selle essee mõte jäi tiba arusaamatuks. SJ Gould oma "Vääriti mõõdetud inimestes" (saadaval parimates antikvariaatides vms) käsitles seda temaatikat oluliselt põhjalikumalt. Ja hoolimata sellest, et Gouldi kirjutajana mulle väga ei istu, ent HME kirjutab, vähemalt selle essee põhjal hinnates täitsa mõnusasti, tundub mulle Gouldi raamat ikka määratult sisukam. HME jutuke ehitub üles nagu referaat ja kogu selles sisalduv analüütilisus on ka teistest allikatest kokku nopitud. Mingit sünteesi nagu kokku ei tule. Ja teiseks see, et miks avaldada sellist teksti eraldiseisva raamatuna? Oleks terve ports HME esseid, siis sobiks ju küll. Või kusagile Vikerkaarde või Akadeemiasse, eriti veel mingisse vastavateemalisse erinumbrisse - miks mitte -, aga niimoodi eraldi... Lihtsalt see tekst on nii väike kribal, et eraldiseisva teose mõõtu ei anna ta kuidagi välja. Kuigi jah, nagu ma aru saan, esmailmuski see essee samuti eraldi raamatuna. Oli HMEl siis tarvis lepingut täita, või olid siin mingid muud põhjused taga. Liialt austusväärse positsiooni tekitatud enesehinnangu proportsionaalselt paigast ära mull näiteks. Ega ei tea. Kui see raamatuke juhib kedagi Gouldi "Vääriti mõõdetud inimese juurde" siis ma annan talle ilmumise andeks;)